Easily the scariest month of my whole life.

Tere jälle!

Pole jälle väga kaua postitanud, aga ma ise tunnen, et ma alustasin seda blogi eesmärgiga kirjeldada oma teekonda läbi vähiravi ja kuna see teekond on niiöelda “läbi”, siis nagu polegi rohkem millestki postitada. Ja kui postitakski, siis enamus postitusi oleks stiilis “mul on hea olla, ilm on ilus, ma olen õnnelik,” aga seda pole kellegil huvitav lugeda.  Continue reading

Advertisements

Fun (…or not so fun) facts about MY BODY after chemo!

Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et kas peaks sedalaadi postituse tegema või mitte..peamiselt kuna siin on võib-olla liiga palju informatsiooni, mis on suht yuk, ja kõik lugeda ei tahaks, aga samas ma oleks ise tahtnud neid asju teada enne ravi alustamist-lõppu. Seega järgnevates paaris lõigus on kirjas, mis mu kehaga on toimunud peale keemiaraviga lõpetamist…  Continue reading

Cheers to the new beginnings

Hellõõu homies!

Jälle pikem paus jäänud, aga seekord pole see ausalt minu viga (võib-olla hästi natukene on, aga oh well…) – me saime Internetiühenduse alles EILE hommikul. KAKS kuud peale uute korterisse kolimist. Suht sarnane juhus mööbliga, mille saime kätte täpselt üks kuu hiljem. Hästi mõnus oli põrandal magada kuu aega, haha. Sellised asjad võtavad ikka megakaua Austraalias aega, aga see on tegelikult totaalselt teise ja hästi pika postituse vääriline…

Continue reading

Hospital, my new best friend?

Eelmises postituses kiitlesin mõnuga, et kui hästi ma end sellel tsüklil ikka tunnen. Kunagi ei tohi ikka niimoodi kiidelda, sest see tundub alati veits halvasti lõppevat. Ja nii juhtus seekordki. Tsükli teise nädala alguses tundsin, et suu on veidikene imelik ja valus on süüa. Ja üleüldiselt oli veidi kehv olla. Mõtlesin, et “ah, mis seal ikka, läheb üle”, aga tegelikult ei läinud. Continue reading