Back to “normality”?

Viimastel nädalatel nii paljud on mulle kirjutanud ja uurinud, et kuidas mul läheb, miks ma olen nii vaikne ja kas kõik on OK. Kõik on suurepärane! Probleem on lihtsalt selles, et meie uues korteris ei ole ikka veel interneti ühendust ja ilmselt kuni …Jaanuari keskpaigani. Seega see ongi peamine põhjus suureks vaikuseks – olen elanud suhteliselt mittetsiviliseeritud elu, mõnikord raamatukogus käies, et oma sotsiaalmeedia “sõltuvust” rahuldada. Lisaks internetiprobleemidele ei ole me veel SIIAMAANI septembrikuus ostetud mööblit kätte saanud. Kolm kuud tagasi. Korterisse kolimise hetkest oleme põhimõtteliselt põrandal elanud, ainuke asi mis meil hetkel toas on, on aiamööbel, et vähemalt lauatagagi õhtust süüa… suhteliselt huumorikool. Viimase informatsiooni kohaselt peaks mööbel jõudma nädala pärast, 30 detsembril. Veidi siis vaja ainult veel oodata, et jälle voodis magada saaks. Aga vähemalt on meil hetkel korteris jõulupuu – ma nii armastan jõule, nii et ilma jõulupuuta absoluutselt ei saa. Pilt ka, inglisekeelses postituses. 

Õhtusöök teisel päeval / Dinner during the second night

Aga asudes asja juurde, siis mu enesetunne on suhteliselt superluks. Ja viimasest keemiast on täpselt 3 nädalat möödas. Kui päris aus olla, siis ma arvan, et mu enesetunne on peaaegu sama hea kui enne “haigeks jäämist” ja ravi alustamist. Otseloomulikult ei ole mu jõuvarud 100% endised ja ma ei suuda mingi 100km korraga jalutada, aga sellest olenemata tunnen end hästi ja umbestäpselt 5km jalutan vabalt ilma hingeldamata. Kuigi tegelikult esimene nädal peale keemia lõppu oli suhteliselt kohutav. Mul polnud absoluutselt energiat, ülemisele korrusele WCsse minemine oli totaalne surm (uus korter on läbi kahe korruse ja minu kahjuks WC on ainult teisel korrusel) ja võttis ikka päris mitu minutit, et end kokku võtta ja WC minna! Põhimõttelisel terve nädala ma lihtsalt magasin-olesklesin kuskil põrandal omaette. Ise olen süüdi, et end nii nõrgana tundsin, keemiale järgneval kahel päeval oli kolimise tõttu toimetusi nii palju, et ma tundsin kohustust veidi aidata ka ikka. Võib-olla poleks pidanud, oleks rohkem energiat endale jäänud. Aga mis seal ikka…sellel kehval hetkel teadsin, et varsti tunnen end jälle hästi, et ringi tantsida ja hüpata (ja kodus juba teengi seda…whhiippii!)

Veidi kurba uudist ka – kahjuks olen ma JÄLLE oma ripsmetest ilma jäänud. Mingil imelikul põhjusel hakkasid mu ripsmed ja kulmud peale 6ndat tsüklit tagasi kasvama ja ma olin niii õnnelik, et jälle veits normaalsem välja näen. Aga mis parata, kadunud nad on. Samas, küll varsti jälle tagasi kasvavad. Sama asi juustega, ema saatis mulle mingit spetsiaalset juuksekasvu soodustavat seerumit (ta on juuksur ja ta teab neid juuksevärke päris hästi, haha) mida ma hoolega 2x päevas pähe masseerin. Käin iga veidi aja tagant peeglist uurimas, et kas mõni karv juurde ka kasvanud on. Elukaaslasel on kindlasti kopp ees, et ma iga päev tal käsin vaadata, et mis seis täpsemalt seal peas on. Tahaks juba nii väga, et vähemalt 1cm juukseid oleks, siis hakkan ilma parukata käima ja rokin jälle täiega oma “pool-kiilast” pead. Miks mitte, eks?

Tegelikult ma rohkemat miskit eriti öelda ei tahtnudki. Lihtsalt kiire ülevaade, et mis toimunud on. Ahjaa, sain uuringute ajad ka. 23ndal jaanuaril lähen kahele uuringule, PET ja KT mõlemad. Arstiga saan jälle kokku 31 jaanuaril, et tulemusi kuulda. Loodetavasti on kõik suurepärane! Võib-olla teen üks-kaks postitust vahepealsest ajast, olenevalt siis sellest, et kui palju ja kas miskit huvitavat juhtunud on.

Lisaks – tahaksin tänada kõiki teid, kes olete viimastel nädalatel peale mu postituse lugemist verd annetamas käinud. Ma olen saanud nii palju sõnumeid ja pilte teist kallidest, kes võtsid mu sõnumit südamesse ja tegelikult ka pidasid sõna ja käisid annetamas. Te teete mind nii õnnelikuks, et te aitate neid, kes sellist abi vajavad. Nii väikene samm teie poolt, aga tähendab NII palju kellegile teisele. Ausalt parim jõulukingitus!

Häid jõule ja head uut aastat teile kõigile. Lõpuks ometi saame selle jubeda 2016 ära saata! Ma tean, et see pole olnud jube aasta ainult minule, vaid kogu maailmale (teate ju küll miks…). Loodame, et 2017 tuleb 100x parem!

 

Many people have been asking me whether everything is going OK and why I’ve been so quiet in social media. Well, the thing is that our new apartment still doesn’t have an internet connection and possibly will not have it until…sometime in January. So I’ve been living quite uncivilised life – with occasional visits to the local library to get my social-media fix. IN ADDITION, we still haven’t received the furniture we bought and ordered at the end of September. Three months ago. So we have been living literally on the floor, for the whole time. The only thing we have at the moment is an outdoor furniture set that we use as an indoor “dining” set to actually be able to properly sit and eat dinner… kind of funny. According to the latest information we’ll receive everything on the 30th -can’t wait to sleep in a bed! But meanwhile…at least we have a Christmas tree…

Our current living room, take a notice of our “tv table”/ Meie praegune elutuba, märgake “telekalauda”

I’ve been doing quite well since the treatment finished exactly 3 weeks ago. I feel better and better with each new day. To be honest, I think I already feel as good as I felt before “getting sick” and starting treatment. Of course, I am still unable to walk VERY far and don’t have as much strength as I used to, but despite that, I feel pretty decent. Though the first week after treatment was HORRIBLE. I was soo tired that walking up the stairs to go to a toilet was a REAL struggle. All I wanted to do was just nap, all day, every day. I think this horrible fatigue was due to me being so active the first two days after treatment… well, we were moving from Sydney to Canberra, so I obviously had (felt a little bit obliged…) to help to carry boxes, etc. So my body decided to punish me with the most horrible fatigue ever, but that’s alright. I knew that it won’t last forever and soon enough I’ll be back dancing and jumping around (which I do already, WHHHOO!)

Unfortunately I have ONCE AGAIN lost my eyelashes, which started to grow back after Cycle 6 for some weird reason… – but I’m more than certain that they’ll be back in no time. Also, I’m   massaging my head twice a day with some special serum that my mum sent me (she is a hairdresser and she knows hair-stuff), and I’m constantly looking into the mirror to see whether some new hair is growing already. Obviously I’m very eager to stop wearing a wig. I promised myself that as soon as I have ~1cm of hair, I will not wear a wig anymore. Will rock the “almost” bald head once again. Hell yeah!

Anyway, that’s basically all I wanted to say today. Just to let you guys know that I’m still alive and  doing well. I will be going for both CT and PET scan on 23rd of January and seeing my haematologist again on the 31st of January, so still quite many weeks to wait! I might do another blogpost with some updates meanwhile, depending on how exciting my life has been!

I also wanted to thank every single one of you who have gone and donated blood. I’ve received SO many messages and pictures over the few weeks since I asked you guys to go… I’m so happy and grateful that I have people like you in my life. People who are willing to do such a small gesture that means so much more for others in need. Best Christmas present ever!

Merry Christmas and Happy New Year to all of you. Let’s send this horrible 2016 away already! I know it hasn’t been horrible just for me, but for the whole world (if  you know  what I mean…). May the 2017 be 100x better!

Xoxo

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s