Thoughts and ideas about the future

See on nii tavapärane, et paljud mõtlevad, et sellel hetkel kui keemiaravi lõppeb on aeg suureks peoks ja tähistamiseks? Aga kas see ikka tegelikult nii on? Kuigi ma olen õnnelik, et ravi lõppeb juba paari päeva parast, siis tegelikult kui päris aus olla, siis sisimas on nii hirmus, hästi hirmus. Päris mitu nädalat juba. 

Ilmselt mõtlete, et miks küll? Peamiselt seetõttu, et kuigi ravi on lõppenud, siis viimast tulemust ei tea kuni jaanuari keskpaigani. Sellest reedest alates pean ootama 6 nädalat – 42 päeva – 1008 tundi kuni PET uuringuni ja arsti visidiini. Pikk ooteaeg antud immuun-keemiaravi tõttu, mis püsib organismis mitmeid nädalaid ja seetõttu pole mõtet PET uuringut varem teha kuna uuring annab tihti valesid “positiivseid” tulemusi inflammatsooni (paistetuse?) tõttu järelejäänud armkoes, kuigi tegelikult pole aktiivsest vähist enam juttugi. Mainisin varasemalt, et minimaalne armkude (paar cm) võib sinna kasvajast jääda igavesti. Kuigi kõigi eelduste kohaselt on uuringu tulemus “NED” (otsetõlge inglise keelest: mittemingeid järelolevaid haigustunnuseid) tänu mu suurepärasele reageerimisele keemiaravile, siis mingine hirm on ikkagi sisimas. Ma tean, et järgnevad 6 nädalat saavad olema kõige hirmsamad ja närvesöövamad kogu mu siiamaani elatud elu jooksul.

Kui nüüd päris aus olla, siis peale diagnoosi saamist oli suhteliselt “rahumeelne” minna keemiaravisse teades, et see virutab vähile jalaga korralikult peppu. Seetõttu ongi nüüd veidi hirmus olla, et keemiaravi saab otsakorrale ja tuleb loota, et kõik on OK. Tundub nagu oleksin hetkel natukene hirmsal ja pimedal territooriumil, seniks kuni arstiga jälle kohtun ~6 nädala pärast. Kuigi tean juba hetkel, et kui isegi teoorias on see teekond otsakorral, siis päriselt reaalses elus ei lõppe see kunagi. Vähikogemus jääb alati minuga, mingil määral. Vähemalt lähitulevikus.

wpid-a9bcc6bcd37bc7dc021b651202dddeed

Järgnevad 4-5 aastat pean regulaarselt käima PET uuringutel, andma vereproove ja kohtuma arstiga. Nii palju kui ma hetkel aru saanud olen, siis esimesed 2 aastat pean antud protseduure tegema iga 3-4 kuu tagant, 3-4ndal aastal iga 6 kuu tagant ja peale seda kord aastas kuni 5 aastat on möödunud diagnoosist. Seega vähemalt kuni 21 juuli 2021.

Kui te mäletate siis ühes oma varasemas postituses kirjutasin veidi kuidas vähidiagnoos mind muutnud on. Ausalt, see on muutnud mind nii mitmel viisil. Ma tunnen kuidas ma olen kasvanud palju suuremaks (täiskasvanuks) viimase 5 kuu jooksul. Varasemalt olin ma nagu väike laps oma 1 maailma probleemidega (kuigi mõnikord harva ikka veel olen…), aga nüüd ma ei muretse enam pisiasjade pärast. Lõpuks ometi ma tean kui oluline on nautida igat hetke ja elada iga päeva nagu see oleks su viimane. Lõpuks ometi ma tean mida ma tahan oma elus saavutada ja kuidas nende saavutusteni jõuda. Aga kõige olulisem asi mida ma õppinud olen – ma tean mida tähendab tõeline, hooliv ja aus sõprus/suhe.

Lisaks eelmainitutele, vähidiagnoos, keemiaravi ja haigusest võitu saamine on pannud mind mõistma kui oluline on hoolitseda oma keha ja tervise eest. Kuigi ma olin suhteliselt tervislik juba ~aasta enne vähidiagnoosi süües tervislikku täistaimetoitu (siiamaani pole postitust avaldanud, kuigi on tegelikult juba mustandite all ammu valmis, varsti varsti!) ja tehes trenni, siis viimased 5 kuud on olnud suhteliselt kehvad. Ma olen varasemalt maininud, et antud keemiaravi saades patsiendid võtavad kaalus kergelt juurde steroidide tõttu (peamiselt veekaal). Viimase 5 kuu jooksul olen ma tarbinud 400 steroidi tabletti, hullumeelne, eks! Minu õnneks olen ma kaalust juurde võtnud umbestäpselt 5kg, mis ei ole väga palju arvestades, et ma olen olnud väga liikumisvõimetu enamus ajast. Halvematel päevadel jaksan kõndida ainult 1.5km tänava lõppu ja tagasi. Parematel päevadel kuni 5km enne kui jaks otsas. Mitte väga edukas, eks? Mõeldes, et enne diagnoosi jooksin ma vabalt tund aega ilma kordagi peatumata. Lisaks, toitumine on olnud mitte just kõige kiitlemist väärt. Kuigi 90% ajast olen olnud täistaimetoidul, siis mõnikord harva olen tarbinud piimatooteid (juustu). Kuna elame hetkel elukaaslase vanemate juures, kes söövad loomseid toite, siis mõnikord harva oleme pidanud tegema kompromisse toitumises, et kõik asjaosalised rahul oleksid. Pluss, täistaimetoitlased saavad süüa palju rämpsu, a’la Oreod, kartulikrõpsud jne. Nii et…mõelge ise mis hilised õhtud tv-showsid vaadates teevad!

Ok, tagasi teemasse. Oma keha ja tervise eest hoolitsemine on NII oluline, et vähki eemal hoida nii palju kui võimalik. Seega, et end vastutusele võtta ja mitte rajalt kõrvale astuda kuulutan nüüd siin avalikult, et olen otsustanud, et alustan järgnevast esmaspäevast jällegi 100% täistaimetoitlust (peale Canberrasse kolimist, kus elame elukaaslasega kahekesi, kes peab samuti lugu täistaimetoitlusest, seega teeb olukorra kordi kergemaks!) ja hakkan tasapisi jälle jooksmisega tegelema. Ma olen kuulnud paljudelt endistelt vähipatsienditelt, et hea viis end tagasi rajale saada on alustada c25k (couch-to-5km) programmiga. Mu lühiajaliseks plaaniks on antud programm läbida 12 nädala jooksul – kuigi originaalis programm näeb ette läbimise 9 nädala jooksul – teades mida mu keha on pidanud üle elama viimase 5 kuu jooksul, siis tuleb veidi reaalne olla ja rahulikumalt võtta, et kehale anda piisavalt aega kohanemiseks. Pikemas plaanis tahaks läbida sama programmi, aga 10km versiooni ja veidi hiljem siis isegi ehk pool-maratoni? Eks elu näitab. Üritan sinnapoole püüelda, tasapisi.

Ausalt, ma tahan edaspidi olla parim versioon iseendast, hoolitseda oma keha, tervise ja mõistuse eest. Ei taha end jälle korrata, aga see on nii oluline. Mitte ainult minu enese jaoks, aga peaks oleme meie igaühe jaoks. Me elame ainult ühe korra ja miks mitte elada seda viisil, et pakkuda oma organismile ainult parimat? Et olla tõeliselt õnnelik, tervislik ja pikendada oma elu nii palju kui võimalik.

Ma ei ole siiamaani 100% kindel, et mis teha selle blogiga peale keemiaravi lõppu. Otseloomulikult teen postituse jaanuari keskel peale arstiga kohtumist ja mõned postitused siin ja seal elust peale keemiaravi, aga ainult juhul kui te olete huvitatud. Mõnikord olen mõelnud, et võib-olla peaks antud blogi muutma elustiiliblogiks, mõnikord mõtlen, et võib-olla siiski mitte. Ehk peaksin jätkama ja propageerima, et isegi peale vähiravi läheb elu edasi ja elu on ikka NIIVÕRD ilus. Võib-olla peaksin postitama oma teekonnast tagasi tervislikku eluviisi juurde (täistaimetoitlus ja trenn)? Võib-olla oma üleüldiselt elust-kogemustest Austraalias – kolimisest ja sisseelamisest uute linna ja ideaalse töö otsimisest/leidmisest? Võib-olla isegi reisimisest? Mis te arvate? Või peaksin blogiga lõpetama ja tagasi oma privaatsesse igavasse ellu naasma?

PS! Viimasest postitusest alates olen saanud nii palju kirju ja pilte sõpradelt, kes on käinud/või on minemas verd andma. Igakord sellist kirja nähes tunnen end nii õnnelikuna. Õnnelikuna minu enda jaoks, teiste jaoks kes abi vajavad ja otseloomulikult teie enda jaoks. Te olete suurepärased! Ma tahan, et te teaksite, et mida te teinud olete/teete on ülicool ja te peaksite enda üle nii uhked olema. Te muudate elusid, üks inimene korraga.

Suured tänud kõigile, kes on mind sellel teekonnal jälginud, saatnud mulle kirju, mulle mõelnud, minust hoolinud ja minu jaoks olemas olnud. Ma ei oleks pooltki nii tugev ja positiivne ilma teieta, uskuge mind!

It is so common for people to think that once chemotherapy is finished it’s time for a big celebration, but is it really? Although I’m happy it’s finally going to be over in a couple of days, at the same time I feel so terrified inside. Actually I’ve had this horrible feeling inside of me for  the past few weeks.

You are probably wondering why? Well, it is because it is not actually until 6 weeks from this Friday (mid-January) when I will have the final PET scan to determine whether everything went according to the plan. The long wait is mostly for the reason that the immuno-chemotherapy I received has a tendency to remain in the body for a while, thus often creating false-positive scans due to inflammation (because of the immunotherapy drug, Rituximab). Though in reality, it is very likely that there is no active cancer anymore. Therefore, I have to wait 6 weeks – 42 days – 1008 hours until the PET scan and a visit to my doctor. It’s a long time. A very long time to be anxious and hope with every cell in my body that all is well. In all honesty, I know that these 6 weeks will be the scariest weeks of my whole life.

I know I’ve previously mentioned that my response to chemotherapy has been excellent. That’s very true, but still…In a way, since chemotherapy started, it has always been kind of “comforting” to go for a treatment knowing that this magical chemical drug is beating the s*it (mind my French…) out of the cancer. But now, when chemotherapy is almost finished, it is a little bit (a lot) scary. It feels like I am in a totally unknown and dark territory, just waiting and counting the days until I see the doctor again. Hopefully with amazingly good news.

If everything goes well and I get a NED (“no evidence of disease”), it is still not fully over. I think that it never will be. Life will not be the same. At least not for the upcoming years. For the next 4-5 years I will have to regularly undergo blood tests, PET scans and doctor’s visits to make sure that no nasties have returned. Periods of “scanxiety.”

scanxiety2a

As far as I know at the moment, for the first 2 years I will be having scans and visiting my doctor every 3-4 months, on the 3rd year every 6 months and then once a year until it’s been 5 years since the diagnosis. So although in practice, the treatment will be over, cancer will always stay with me, in a way. At least more permanently until 21 July 2021.

If you remember one of my earliest posts where I briefly discussed how cancer has changed me, I can honestly say it has changed me so much. I feel like I grown SO much in the past 5 months, I used to be such a little child with all my 1st world problems (can’t deny, I still have some of them once in a while…), but now I really feel like a totally different person. I finally know how important is to enjoy every single moment and take each day as your last, I finally know what I want from life and how (hopefully) to get there and most importantly I know the meaning of true and honest relationships.

Being diagnosed with cancer, receiving chemotherapy and getting rid of the disease has also made me realise how important it is to take care of your body and health. Though I had been pretty healthy for a year or so prior diagnosis through eating healthy vegan diet (still haven’t posted about it, sorry, coming soon!) and exercise, the past 5 months have been pretty crap. I mentioned in my earlier post that many people with same treatment gain a lot of (mostly water) weight due to the steroids we need to take (400 tablets in 8 cycles to be precise! That’s a lot!). Luckily, I have only gained ~5kg, which is not that much if you consider that I’ve been unable to work out for the past 6 months. The only exercise I’ve really been able to do is ~1.5km walk to the end of the street and back. During better weeks, 5km walk tops. Not too impressive isn’t it? Considering that prior to diagnosis I was able to run 1h on a treadmill without stopping. Also, my food choices have not been the greatest. Though, I’ve been sticking to mostly vegan diet, with some occasional cheese. I know, I’m bad and most vegans will hate me now, but it’s really hard when you live together with omnivores and have to cook common meals, so some compromises have to be made to make everyone happy, once in a while.

Anyway, back to the point. Taking care of your body and health is VERY important to keep the cancer from reoccurring. At least minimising the chances for it. Thus, to keep myself accountable, I have decided that I will start with FULLY vegan diet from this upcoming Monday (when have moved to Canberra and living alone with my lovely boyfriend again, makes it much easier!) and will start SLOWLY running again. I’ve heard from many cancer survivors that C25k (couch-to-5k) is a great way to restore your strength and to get back to working out. In short-term, I aim to finish the c25k program within 12 weeks – normal is 9, but I know it will take longer for me and I have to realise that I went through a lot in past few months and have to take it a bit easier than “normal” people. In a long-term, I want to finish c210k (couch-to-10km) and then later on aim for a half-marathon.

I truly want to become the best version of myself and take good care of my body, health and mind. I can’t stop repeating myself all over again, but it is so important. Not just for me, but should be for everyone. We only have one life, and we all should try to aim to live it the most happiest and healthiest way we are capable of.

I’m not too sure what to do with this blog once I’m finished. Of course I will update you with my PET scan results from mid-January and will do occasional posts afterwards, only if you are interested. Sometimes I think I should continue blogging and make it into a lifestyle blog, then again I think that maybe I shouldn’t. Maybe I should continue to show everyone that life goes on and is a TRULY beautiful thing. Maybe I should post a little bit about my journey back to health, vegan eating and fitness(?). Post about my overall life, experiences in Australia – settling in to a new city and attempts of finding an interesting and fulfilling job? Also, why not a bit about travelling? When I’m finally able/allowed to travel abroad again… What do you guys think? Or should I just stop or go on with my life in peace and quiet? 🙂

PS! I’ve received so many messages and pictures in the past week from friends who have gone to (or planning to go to) give blood. Every time I get a message like that I feel so happy. I feel happy for myself, for other people in need and especially for you. You are amazing. I want you to know that what you do (or are willing to do) is awesome and you should be so proud of yourself. You are really changing lives, one at a time.

Thank you so much for the people following me throughout my journey, sending me messages, positive vibes and being there for me. I wouldn’t be able to be so strong and positive without you guys, I truly mean it.

Xoxo

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s