Weekend getaway? Not quite…

Mõned teist ilmselt lugesid Facebook’ist, et ma tag’isin end haiglasse nädalavahetusel ja, et ma saan “turgutust.” Minu kahjuks paljud ei saa minu imelikust huumorist aru ja arvasid, et ma käisin vist kuskil spas puhkamas. Tegelikult olid asjalood ikkagi veidi tõsisemad. 

Ma olen mõnes oma varasemas postituses kirjeldanud kuidas keemiaravi tsükkel minu jaoks töötab.

Kirjutan siin uuesti, sest aitab selgitada, mis minuga nädalavahetusel juhtus:

Esimesed 5 tsüklipäeva – keemiaravi

Päevad 6 – 9 – enesetunne on suhteliselt halb, väsinud on olla ja magan hästi palju

Päevad 10 – 14 – valgete vereliblede tase on hästi madal (0.5 ringis, normaalne on 4.5 – 10)

Päevad 15 – 21 – valged verelibled on tagasi normaalsel tasemel ja enesetunne on suhteliselt hea, saan nautida vabasid päevi kuni uue tsükli alguseni

Nii et mis siis juhtus? Eelmise kolmapäeva õhtul (tsükli 10 päev) tundsin, et kurk on veidi imelik ja sügeleb natukene. Tavaliselt on mul see sama tunne kui külma olen saanud. Järgmisel hommikul ülesse ärgates oli mu kurk 100x valusam ja kõigele lisaks oli nohu ka veel… “suurepärane!” Helistasin vähikliinikusse ja uurisin, et mis tegema peaks. Ütlesid, et oleksin kodus, mõõdaksin temperatuuri ja kui tõuseb üle 38 kraadi, siis haiglasse erakorralisse sõidaksin. Neljapäeval õnneks palavikku nii kõrgeks ei tõusnud, kuigi enestunne oli suhteliselt rõve ikkagi. Reedel kahjuks nii hästi ei läinud ja tunne oli veelgi kehvem. Ja kõrge palavik ka, 38.5. No mis seal ikka, sõit haiglasse võis alati. Reedel jällegi, 3ndat korda.

Olen varem maininud, et vähihaigena erakorralisse minnes saab VIP kohtlemist. Eriti veel palavikuga. Miks? Kuna valgete vereliblede number on ülimadal (mul haiglasse minnes oli 0 valget vereliblet), siis keha ei ole võimeline haigustega-pisikutega ise võitlema ja olukord võib hästi hästi kiiresti eluohtlikuks muutuda. Ootasin võib-olla ainult 5 minutit enne arsti nägemist, seega käis kõik hästi kiiresti. Sain omaette ruumi, et vältida kontakti teiste inimestega (pisikud…) ja tehti hästi palju teste, et “probleemi” alguskoht leida – 3 erinevat veretesti (veenist, arterist ja veenipordist),  pulk topiti ninna ja kurku (3 korda haiglas oleku jooksul), pissiproov ja kopsuröntgen.

Testide tulemusena sai selgeks, et mul on paragripp, tüüp 3 (tavaline külmetus põhimõtteliselt). Arstid ütlesid, et nad ei saa suurt mittemiskit teha ja see peab ise end ära “ravima” (nagu ju tavaliselt ongi…), aga kuna mul valgeid vereliblesi ei ole, siis hoiavad mind haiglas ja annavad tugevaid veenikaudseid antibiootikume 4 korda päevas (bakteeriaalse infektsiooni ärahoidmiseks) kuni palavik on alanenud ja mu valged verelibled on taastunud normaalsele tasemele. Okei, koheselt teadsin, et istun seal päris mitu päeva kuna tavaliselt libled on normaalsel tasemel alles esmaspäeva õhtuks. Aga polnud hullu, vähemalt olin kenasti arstide järelvalve all.

20161009_121943

Armas kiilaspea, eks?

Reede öö veetsin erakorralises üksikpalatis ja LÕPUKS laupäeva pealelõunal sain üksikpalati hematoloogia osakonda. Igakord kui keegi minu palatisse tuli pidid nad end üleni kilesse katma ja/või suumaski kandma. Mul oli kohati selline tunne, et mina ise olen mingi nakkusohtlik rõvedus kelle lähedale keegi tulla ei taha, mitte vastupidi.

20161008_170529

Minu kallis elukaaslane kinnikaetuna / My dear boyfriend “covered up”

Lisaks, haiglatoit. Kes meist ei teaks kui jube on haiglatoit. Samal tasemel vist kui lennukitoit. Toit oli nii maitsetu ja üksluine (ja tervislik!), et ma lausa kaotasin 0.5kg nende 4 päeva jooksul mis ma haiglas viibisin (pilti ka veidi inglise keelses postituses). Oleks vist võinud isegi kauemaks jääda, eks, haha!

Kõigele lisaks mu temperatuur muutus täiega terve haiglasoleku ajal. Kogu aeg käis mingi 37 pealt 38.5 ja siis jälle 37.4 ja siis 38 peale. Nii närvi ajas, sest kogu aeg mõtlesin, et mida  rohkem see kõigub, seda kauemaks ma sinna jokutama pean jääma. Iga kord kui temperatuur läks üle 38, pidin verd andma. See tähendab, et verd andsin ikka suhteliselt mitu korda. Arvutasin enne, andsin verd 8 korda 4 päeva jooksul. Pole siis ime, et pühapäeval vereülenne tehti….nali, tegelikult oli selle jaoks ikka veidi teine põhjus. Veretesti tulemusel oli mu hemoglobiin hästi madal – ainult 68. Normaalne vist naistele peaks olema 80-100 vahel kui mu mälu mind ei peta. See oli mu esimene kord vereülekannet saada. Nii imelik kogemus. Ausalt ka.

20161009_170046

Vereülekannet saamas / Whilst getting blood transfusion

Mulle absoluutselt ei meeldi verd näha, seega näha kellegi teise verd mu kehasse minemas oli ikka suhteliselt sürreaalne. Aga enesetunne läks peale vereülekannet suhteliselt ruttu paremaks.

Esmaspäeva hommikul ülesse argates oli tunne nagu oleksin uus inimene…kuigi nohu ja köha olid siiski veel olemas, siis palavikku enam ei olnud. Samal hommikul tuli medõde ka veel vererõhku ja värke mõõtma ja tahtis, et ma #2 proovi annaksin. Errr.. rõve ju. Õnneks paar tundi hiljem tuli mu hematoloog mind vaatama ja edastas häid uudiseid – mu valged verelibled olid tagasi normaalsel tasemel (7.1) ja kui ma tahan, siis võin end koju ravima minna. Otseloomulikult ütlesin “jaaa!” ja pääsesin kakaproovist, jee (inglise keelses postituses on pilt vahvast sildist, mis haiglas mu WC ukse peal oli). Nüüdseks hetkeks olen kodus olnud 2 päeva. Nohu on veidi ikka veel ja köha ka, aga iga päevaga tundub, et läheb paremaks. Ja kodu on ikka kodu, 100 korda parem kui haigla.

Sellel nädalavahetusel sõidame elukaaslasega Canberrasse, et paarile sõbrale külla minna ja veidi ümbruskonda vaadata (sh. kortereid), sest kolime järgmise kuu lõpus/Detsembri alguses sinna pikemaks ajaks elama. Ma järgmises postituses üritan veidi kirjutada miks ja mida. Võib-olla postitan mõned pildid ka, sest üldiselt inimestel on mulje nagu Canberra oleks mingi üliigav ja mõttetu koht. Tegelikult ei ole. Austraalia pealinn on ilus ja tore. Mulle meeldib.

Igaljuhul, järgmisel esmaspäeval hakkab keemiaravi 6s tsükkel, mis kõigi lootuste ja eelduste kohaselt on viimane. St. kui kõik läheb hästi, siis on jäänud ainult 1.5 nädalat keemiaravi lõpuni. Aeg lendab! Kui mitte, siis pean saama 2 lisatsüklit, aga seda ei tea kuni 1 novembrini kui kohtun jälle hematoloogiga. Hoidke kõik pöidlaid, et see tsükkel jääks viimaseks!!

PS! Mulle mainiti, et mu eelmine postitus oli suhteliselt karm ja ma peaks üritama mõistvam olema. Võib-olla, aga ma ei mõelnud mitte midagi halvasti. Pigem tahtsin teiega jagada oma mõtteid ja kuidas antud situatsioon mind mõjutanud on ja mis tundeid see minus tekitab. Ja kui kurb mul on olla kui mu lähedased minuga suhelda enam ei taha ja eemale hoiavad. Ma olen rõve vähikott hetkel, ma tean, aga siiski.

Suured kallid ja suur aitäh minu järjepidava toetamise eest.


 

Some of you may or may not have been from Facebook that I tagged myself into a Hospital over the weekend saying that I’m getting pampered? Unfortunately, not many understand my strange kind of humour and probably thought I went to a spa or something for a long weekend. Not quite, to be honest.

So what actually happened? I’ve described in my earlier posts a bit how a chemo cycle is divided into “parts”, but will do it again to make it easier to understand why I needed some “pampering”:

First 5 days – receiving chemotherapy

Day 6 – 9 – generally just feel pretty unwell after the chemo has just finished, very tired and sleeping a lot

Day 10 – 14 – white blood cells are at the lowest level (around 0.5, normal is between 4.3-10), thus I am very prone to (any) infection, and if I get infected, my body can’t really fight it independently and need some medical assistance

Day 15 – 21 – white blood cells have returned to a normal level and I can enjoy a week of “normality” before the new chemotherapy cycle begins

During this cycle (5th already, yay!), in the evening of the day 10 (Wednesday) I felt a bit of funny in my throat and I kind of knew what might happen, common cold, anyone?! Waking up the next morning, I had a runny nose and a super sore throat. Great. I called the Cancer Care and was to stay put at home, take care of myself and measure the temperature – if it goes over 38 C – go to the ER. Throughout Thursday, temperature was kind of OK (~37.5 C), but by Friday afternoon I like a corpse and my temperature had risen to 38.3 C. So that was it – ER, here we came – on Friday again, 3rd time!

Like I’ve said, as a cancer patient with a sickness you get a “vip treatment” at the ER, especially when you have a high temperature – meaning you most likely have a condition called febrile neutropenia, when the white blood cell count is very low. Which I had, I was admitted with basically no white blood cells. I was processed immediately and was put in a private room to keep all the nasty, dirty, gross and sick people away from me. Got bunch of tests taken again to see where the “problem” is located. This time, blood tests from 3 different locations – from a vein, through port-a-cath and from an artery (soooo paiiiiinful!!!). Also a swab from my nose and throat (3 times throughout the whole stay, actually), urine test and an x ray.

20161009_121943

Cute baldie, huh?

As a result of all the different test(s), I was diagnosed with parainfluenza type 3, which is in normal human language – a common cold. Doctors told me that they can’t really do anything about and it has to “run it’s course” but to make sure some other nasties (bacterial infection) won’t develop at the same time while the count of my white blood cells is so low, I have to get strong IV antibiotics 4x a day until I feel better and the temperature has settled. Alright then, I immediately knew that I’ll have to stay in the hospital for a little while. But that’s OK; at least I was nicely looked after. All the nurses were super adorable and I was seen by more doctors in a day I can count on my fingers. By Saturday afternoon I was nicely settled in my private room where no one was allowed to come in unless they were covered in plastic and/or had a face mask (Picture in the Estonian language part of the post). So funny, I felt like I was the disease that they were protecting from…not the other way around.

Also during my weekend-long stay was able to enjoy some “yummy-yummy” hospital food. It was so healthy and boring that I even lost 0.5kg during my stay there, haha! May I present my half-day menu with some pictures as well, just to make the post a bit more colourful:

20161009_071705

Hommikusöök / Breakfast

20161009_121807

Lõunasöök / Lunch

My temperature fluctuated a lot throughout the weekend (went even up to 38.5 C) and due to that had to give blood so many times. If I count now than in the 4 days I was in the hospital I gave blood 8 times…No wonder then that they had to give a blood transfusion on Sunday…just kidding. They did give me a blood transfusion, but only because my haemoglobin was very low (mine was 68, normal for a female is between 80-100 if I’m correct). It was the first time for me to get blood. I don’t like to see blood, so seeing it going to my body was such a surreal thing. But it did make me feel better, a lot better (picture in the Estonian language part of the post).

Even when I woke up on Monday morning I felt like a new person…I still had cough and a runny nose, but no temperature anymore. Had a nurse come in and ask me to give a #2 sample, but luckily enough my haematologist came to see me soon enough to tell me that my white blood cell count has returned to a normal level (7.1) and if I want I can go home and take care of myself there.

20161010_164503

See silt oli mu WC ukse peal, mis tüüp oled “sina”? / I had this sign on my bathroom door, which type are “you”? Haha.

Obviously I agreed to go home (and escaped from giving a poo-sample!!!) and here I am now, 2 days later. Still coughing and have a bit of runny nose, but no temperature anymore, so definitely feeling hundred times better. And home is home, always better to be at home than in the hospital.

Now I am going to enjoy the last few days and will go to Canberra over the weekend to see some friends and have a look around as it will be our new hometown from late-November/early-December (will write about it more soon enough!) and then on Monday, a new chemotherapy cycle starts again. Hopefully it will be the last one. If it is, then at this point of time, I would only have 1.5 weeks of treatment left. Unbelievable how fast time has gone. If not, then I most likely have to get additional 2 cycles, but will not know until the 1st of November when I will meet with my haematologist next. Fingers crossed, it will be the last one!

PS! About my previous post, I was told by some people that perhaps I should try to be more understanding. I personally think I am. I explained why I think that people don’t contact me and I try to understand that, but I also want you to realise that I made this post to express my emotions and how it makes me feel when my closest don’t want to talk with me anymore. I’m stinky, gross-looking and infested by cancer at the moment – I know, but still.

Thank you for reading and continuously supporting me,

Xoxo

 

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s