Y we no friends no more?

 See postitus tuleb veidi tõsisem kui mu tavalised postitused.

Miski on mu mõtetes mõlkunud viimasel paaril nädalal. Miski, mida ma olen üritanud ignoreerida juba pikemalt aega… Millest ma räägin?

Facebook’is on üks tore grupp inimestele üle maailma, kes võitlevad sama vähitüübiga mis mina – esmase mediastinumi suure B-rakulise mitte-Hodginsi lümfoomiga (PMBCL). Selles grupis on ainult ~1200 inimest, seega ilmselgelt on see vähitüüp suhteliselt vähelevinud. See grupp on suurepärane koht, kus ammutada informatsiooni, soovitusi, lugeda teiste kogemustest raviga ja saada motivatsiooni, et edasi liikuda hetkedel kui tuju/enesetunne ei ole kõige parem.

Igaljuhul, paar nädalat tagasi tegi üks naine antud grupis muretseva postituse. Mitmed tema kallid ja vägagi lähedased sõbrad lõpetasid igasuguse kontakti temaga vähidiagnoosist kuuldes. Ta uuris, et kas kellegil teisel on olnud samalaadne kogemus ja kuidas nad selle olukorra lahendasid. Esialgu ma ei vastanud antud postitusele ja jälgisin “eemalt,” aga peale veidi aega nähes teiste inimeste vastuseid tuli mul suhteliselt “oh my god!” moment. 99 protsenti vastanutest (ja neid oli paaaaalju) on vähidiagnoosiga “kaotanud” oma paljud lähedased sõbrad ja sugulased. Inimesed, kellega nad olid olnud väga lähedased enne diagnoosi saamist vajusid maa-alla samal ajal kui nende “sõber” võitles oma elu eest. (Küsimus minu peas on, et kas selliseid inimesi saab kutsuda “päris sõpradeks” kui nad haihtuvad siis kui asjad lähevad veidi s*temaks?)

Ilmselgelt nüüd te mõtlete, et milline oli minu vastus ja kogemus antud olukorras. Nii kurb ja masendav kui see on – ma kuulun nende 99 protsendi inimeste hulka, kelle lähedased sõbrad ja sugulased on kadunud maamunalt mu vähidiagnoosist kuuldes (võib-olla isegi veidi varem, sest lähedastele ma juba mainisin varem, mis juhtuma hakkab…). Nii palju inimesi, kellest ma hoolin (hoolisin?) rohkem kui millestki muust ei ole minuga põhimõtteliselt üldse (või väga minimaalselt) ühendust võtnud. Ja ma olen võidelnud juba 4 kuud. Olles veelgi täpsem – 112 päeva.

37607446

Ma tean, et lähedased loevad mu blogi, et teada, mis toimub või on niisama uudishimulikud, seega ma kirjutan Teile: Ilmselgelt ma ei eelda, et te peaksite minuga kontakteeruma igapäevaselt. Ma saan aru, et igalühel on oma elu elada ja minu võitlus ei ole teie elu, aga absoluutselt mitte ühendust võtta? Ma olen ikka see sama Marit. Ma ei kasvatanud lisa jalga või kaotanud oma aju ja ma ei ole nakkusohtlik. Kindlasti mitte. Võitlus vähiga ei ole kogu mu elu. Me saame ikka rääkida asjadest millest me varasemalt rääkisime…päris ausalt, normaalsetest igapäevastest tavalistest asjadest rääkimine on ainus mis ma tegelikult ka teha tahan, et vähegi “normaalsena” tunda sellel ajutisel kuid vägagi OLULISEL ajal mu elust, mille jooksul on minu jaoks nii vajalik et te olemas oleksite.

Ma ei oleks arvanud, et ma end nii palju kuskil avalikus blogis avaksin, aga ma tunnen, et ma pean. Mitte ainult minu enda ja mu lähedaste jaoks, vaid ka inimeste jaoks, kes kunagi sarnasesse olukorda satuvad ja et nad teaks, et nad ei ole ainukesed.

Täiesti aus olles – mul on valus. Nii kuradima valus. Ja ma olen kurb. Nii kuradima kurb. Ma sõnaotsesesmõttes võitlen oma elu raskeimat lahingut (teate ju küll, et vähk võib mõnikord elu võtta…) ja mu lähedased, kes ma arvasin, et on mu parim toetusgrupp on kuskile kadunud. Ja ma ei suuda teid leida. Nagu teid ei oleks kunagi isegi eksisteerinud.

Kui sa seda hetkel loed – ma tõesti ei tea mis on su põhjused ja motivatsioon miks sa ei taha ja ei võta minuga ühendust. Kindlasti on põhjuseid, millest ma ilmselt aru ei saa, aga tahaksin. Ma tean, et osad teist ei võta minuga ühendust kuna võib-olla te kardate ja ei tea mida öelda. Aga palun teadke, et ma ka ka kardan – Ma olen see inimene, kes võitleb vähiga. Kuigi mu postitustest võib tunduda, et ma olen õnnelik ja positiivne, siis sisemas ma siiski kardan ja muretsen kuidas ravi edeneb ja mis tulevik toob. Olles põhimõtteliselt üksinda selles võitluses (ja hirmus) ei tee olukorda kuidagimoodi paremaks.

Ma tean, et ma elan kaugel ja paljudel teist ei ole võimalik mind vaatama tulla, aga see ei ole kõige olulisem. Me elame tehnoloogia ajastul, 21 sajandis. Lisaks, varasemalt ei ole meil olnud probleemi omavahel suhelda ja lolli juttu ajada kuigi olen tihti kolinud riigist riiki. Nii kummaline, et nii paljudel mu lähedastel hakkas äkitsi nii “kiire” ja pole enam aega suhelda…või misiganes muud nõmedat vabandust te kasutate.

Eelkirjutatu tõttu tahan ma teha miskit selgeks – te olete teinud mulle ääretult palju valu. Ja praegusel hetkel ma ei ole enam kindel, et kas meil on tagasiteed, paljud sillad on mahapõletatud. Kui sa ei suuda olla siin minu raske lahingu ajal, siis ei ole põhjust mul olla olemas sinu jaoks sinu ajal.

456053e8ef6152c59ae85a5f3cfbf3687e9a47390991b86d7668cbc1baf660d5.jpg

Aga tegelikult ei ole kõik nii negatiivne. Minu õnneks on mul siiski mõned üksikud lähedased, kes on muutunud lähimaks kui kunagi varem. Ja olen juurde saanud lähedasi, kellest paljud varasemalt olid lihtsalt tuttavad, kellega oma elutee jooksul kohtunud olin. Nii lohutav ja südantsoojendav on mõelda ja teada, et keegi mõtleb minust, toetab mu võitlust ja soovib mulle ainult parimat.

Teie olete mu päikesepaiste, need keda ma hoian igavesti, kes teevad mind õnnelikuks ja aitavad edasi liikuda. Aitäh teile.

 

I think this post is going to be slightly more serious than my regular posts.

There’s something I’ve really been thinking a lot about in the past two weeks or so. Something that I’ve been trying to ignore for a long time…

What am I talking about?!

There’s this awesome group in Facebook for people from all over the world who have the same type of lymphoma that I do – primary mediastinal large B-cell non-Hodgkin’s lymphoma (PMBCL). There’s only around ~1200 people in the group, so that should present how uncommon this cancer is. It is an awesome group to ask questions from other people and hear about their experiences, etc. Also, an awesome support group to have when you feel slightly down for whatever cancer-sucks-related reason. It is pretty much guaranteed that you’ll be cheered up in no time!

Anyway, couple of weeks ago, a lady posted her concern that some of their very best friends had totally fallen off the radar after she was diagnosed with cancer, that she was devastated about it and whether anyone else had similar experience(s) and what they did about it. Initially I didn’t respond anything and was just observing from a distance but after a while, “oh my god!” – you should have seen the pattern – the number of exact same responses – I’d say 99 per cent of the people have “lost” some of their closest friends and family due to their cancer diagnosis. People a person used to be close with just disappear during their fight for life. Classy move. (The question that comes to my mind is whether these people were their “real friends “after all if they disappear when things get a little bit more complicated?)

You are now probably wondering about my thoughts and experiences with this situation. And as sad and depressing it is – I belong to this 99 percent that have lost friends and family because of my cancer diagnosis. Since I received the diagnosis in late June (or even before that actually because my closest kind of knew what’s about to go down), so many of my closest (or at least I thought they were…) barely contact me or have not contacted me AT ALL since then. And it’s been 4 months now. 112 days to be precise. 37607446

I know that you probably are reading my blog to keep up-to-date or are just curious, but that doesn’t help me much. I mean, you don’t have to contact me every day, but nothing at all, almost ever? I am still the same Marit, you know. I didn’t grow an extra leg or lost a brain and I’m definitely not contagious. Cancer hasn’t overtaken my life and we can still talk about random silly things that we used to talk about…

I am really opening myself up here now, but it is so goddamn painful. And it makes me sad. So very sad. I am fighting the hardest battle of my life here (you know it can kill?) and the people who I thought would be close by my side being my main squad cheering for me are not there and are actually nowhere to be seen. Like they never existed.

If you are reading this now, I don’t know what your motivations and thoughts about the whole situation are and there sure are reasons why you haven’t contacted me. I know some of you might be scared to contact me and avoid me on purpose because you don’t know what to say. I want you to know something – I am scared too. I am the one with f*cking cancer. Although I might seem happy, bubbly and positive most of the time (through my blog?), inside I’m still scared and worried how the treatment goes and what the future brings. Being basically alone in this doesn’t make it any better.

I know that I live far away and you are not able to come and see me, but it is not the most important thing. We live in 21st century with modern technology and it hasn’t been a problem during the years I’ve been living in many different locations. With most of you I’ve been in contact with through Internet anyway. Also, I find it slightly bizarre that all of you just got “busy” since I was diagnosed and don’t have time to be in contact with me anymore…or whatever other rubbish excuse you may have. Oh, please.

Thus, this is why I want to make it blatantly clear – you’ve hurt me. Big time. And at this moment, I’m not sure if there’s a way for us to go back anymore. As devastating as it is, some bridges have definitely been burnt. If you are not there for me during my hard battle, I will not be there for (any) yours. 456053e8ef6152c59ae85a5f3cfbf3687e9a47390991b86d7668cbc1baf660d5

But not to end on a totally depressing note, there has been an upside to this story also. There’s a few close people who have remained the same and don’t see me as someone “new, different or scary to keep away from” and there’s been bunch of people who I’ve met over the years who I’ve become much more closer with since the diagnosis than I ever was before it all. It is comforting to think and to know that someone is thinking about me, wondering how my treatment is going and wishing me well.

 You are the sunshine, the ones I keep, the ones that make me happy and keep me going. Thank you.

Advertisements

One thought on “Y we no friends no more?

  1. Stay strong Marit and keep being positive. So brave of you to open up and write those touching and moving posts. I have been reading your posts the past 4 months hoping the best for you.
    Take care of you

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s