What has cancer taught me?

Ma olen suhteliselt kindel, et esimene asi, mida paljud vähihaiged oma diagnoosist kuuldes mõtlevad on, et: “miks mina?” See oli vähemalt esimene mõte, mis minu peas mõlkus. Aga nii ruttu kui see mõte tuli, see ka kadus. Ma teadsin, et selliste küsimuste küsimine ja taidlemine, et kas see on mu enda süü ja võib-olla varasemate halbade otsuste tagajärg ei tee olukorda kindlasti paremaks ja otsustasin hoopis asjale veidi teistmoodi läheneda – suure võitlusvaimuga. Võitlusvaimuga, mida kasutab meist igaüks olukorras, kus elu annab ülesande, mida lahendada. Ja eks vähk olegi üks ülesanne, millele vastu astuda, mida lahti harutada, lahendada ja millest kõige olulisemalt – õppida.

life-lessons-life

Ma olen seda ülesannet lahendanud ja sellel teekonnal olnud juba veidi üle kolme kuu ja selle aja jooksul olen õppinud suhteliselt mitmeid asju. Ja nendest tahangi tänases postituses rääkida.

  • Positiivne ellusuhtumine on kõige olulisem – Paljud võib-olla teavad, et varasemalt  (isegi väga hiljuti!) ma olin suhteliselt negatiivse ellusuhtumisega inimene, kes alati mõtles, et “on parem olla negatiivne kui positiviine, et hilisemat pettumust vähendada.” Väga rumal ja lapsemeelne mõtlemisviis. Minu vähiravi teekonna algusest alates olen üritanud olla nii positiivne kui võimalik ja olen märganud, et positiivsus tõmbab ligi veel rohkem positiivsust (ja õnnelikumat enesetunnet). Vastandades seda negatiivsusele, mis on nii mürgitav. Mürgitav nii su tervisele, heaolulule kui ka su suhetele teiste (lähedaste) inimestega. Nii kohutav ja emotsionaalselt kurnav on aega veeta inimesega, kes näeb igas asjas negatiivset, kes viriseb iga pisiasja üle ja kes on üleüldiselt tänu negatiivsusele enamus ajast pahas tujus. Otseloomulikult on mul aeg-ajalt päevi, kus ma vihkan kõike ja kõiki, aga see on igale inimesele loomukohane. Üleüldiselt püüan olla positiivne ja võtta antud olukorda nagu kogemust, millest õppida – nii halba kui ka head.
  • Ära muretse pisiasjade pärast – Eelnevast punktist lähtudes  – varasemalt ma alati märkasin ja muretsesin pisikeste (negatiivsete) asjade pärast ja ei jätnud kõrvale võimalust, et nendest ikka teada anda ja 10x suuremaks paisutada (a’la mustad nõud pesumasinas, tüütud nügivad vanurid ühistranspordis). Põhimõtteliselt liiga palju muretsemist ajade pärast, mida ma otseselt ei suuda kontrollida ja mis ei oma suurt otsest ja kvaliteetset mõju minu elule. Ma olen märganud, (teised ka) et viimastel kuudel olen palju rahulikum ja ei muretse pisiasjade pärast, mis mind üleasjata närvi ajaksid. Elu on palju mõnusam ja rahulikum niimoodi, ausalt ka.
  • Positiivse ja tugeva tugigrupi olulisus elus – Ilma sellise grupi olemasoluta oleks antud olukord minu jaoks tunduvalt hullem. Ma olen nii “lucky,” et mu elus on inimesi, kes päriselt ka hoolivad minust ja toetavad mind oma positiivse energiaga igal sammul. Isegi nendel hetkedel, kus ma kukun maha ja korraks virisen, et “elu on nii pahapahapaha.” See on nii oluline ja ma olen nii südamest tänulik. Samal ajal on suur grupp inimesi, kellega ma arvasin, et olen lähedane ja kellest pole kuulnud ei kippu ega kõppu (või äärmiselt minimaalselt) minu vähiravi (loe: elu raskeima) teekonna-ülesande algusest. Sellistel hetkedel näed, kellele saab toetuda ja kellele mitte. Kes on olemas ja kes mitte. Hea võimalus “sõbralisti” hõrendamiseks ja tõeliste sõprade alleshoidmiseks.
  • Ära võta asju (loe:elu) iseenesestmõistetavalt – Praeguseks ma tean, et kui ma oleksin sündinud ja diagnoositud antud agressiivse vähitüübiga mitukümmend aastat tagasi – siis praeguseks hetkeks (kolm kuud hiljem) oleksin ma juba surnud. See on miski, millele ma olen viimastel nädalatel tihti mõelnud ja seetõttu ka pisiasju ja olevikku rohkem nautima pannud. Varasemalt ma alati elasin tulevikus. Tegin plaane mitmeid kuid ja aastaid ette. Ja seetõttu kunagi päriselt ei nautinud ajahetke milles olin. Teades, et tänu modernsele meditsiiniline ja uurimistööle olen ma hetkel elus (ja loodetavasti paljudeks paljudeks järgnevateks aastateks), olen ma üritanud nautida asju, mida võib-olla inimesed võtavad iseenesestmõistetavalt ja ei tavaliselt ei märka. Näiteks eelneval nädalavahetusel käisime metsarajal jalutamas –  kui mõnus on värske õhk, eukalüptusepuu lõhn ja ümberringi lendavad värvilised linnud. Nii mõnus ja nauditav, rõõmsaks tegev. Sellised olukorrad on nii olulised. Ära kunagi võta midagi iseenesestmõistetavana. Miski ei ole igavene ja asjad-olukorrad võivad muutuda ühe minutiga. Minu olukord on ideaalne näide sellest kui kiiresti elu teeb pöörde totaaselt teises suunas.

iz07fj.jpg

Ongi vist kõik praeguseks. Need on peamised asjad ja olulised väärtused, mis ma siiamaani õppinud olen ja kindlasti õpin ka enamat mida tulevate väljakutsete jaoks elus rakendada. Loodan, et oli kasvõi veidigi huvitav lugeda minu “eluõpingutest.”

 

 

I am certain that the first thought that every person who gets the news that they have cancer is “why me?!” It sure was the first thing in my mind. But as soon as the thought came, it also went away. I knew that asking questions and wondering whether it has anything to do with some bad decisions I’ve made in life (I’m sure everyone has made some decisions they are not happy with or they are continuously wonder about years later) will not make the situation any better and I have to take a different (“try me!”) approach.

1974445979b2ebdc48e983a9f5e1cd52

I decided to take it as one of the many challenges to deal, to analyse and to overcome that every person has once in a while in their life. I’ve been on this journey for more than 3 months now (if I count from the day everything changed) and it has taught me quite a lot and some of it may sound like a cliche, but it is so true:

  • Positivity is the key – Some may know, but I used to be a person with a fairly negative worldview. Meaning – I used to think that “it is better to be negative than positive in order to disappoint less.” How stupid and immature was I? FBGlSAQTLG1hU57omR3EAIzDyEhedJN0_lgSince the beginning of my treatment I’ve been trying to be as positive as possible and I’ve learnt that positivity attracts positivity (and happiness). As opposed to negativity that literally ruins relationships. It is horrible and mind-numbing to be around people pick out negative things and who complain about everything. It is so destructive! For yourself, or your health and especially for your relations with others. Of course I have days when I am full-on-negative and complain about stuff, I guess it is natural, but overall I think I am pretty positive. I’d rather try to be be as happy as possible, and take it as a challenge (that has also goods and bads) that will teach you something new about yourself (and others).
  • Do not worry about small things – Following from the previous point – I used to always point out small things and worry about everything (e.g. dirty dishes in the sink; people blocking traffic because of Pokemon Go, etc. don’t matter). This journey has definitely made me more relaxed and less worried about things that don’t have uttermost importance or change my life in any (meaningful) way.
  • The importance of a good (positive) support group – Without a good support group the journey would be ten times harder. I am so lucky to have some people in my life who genuinely care for me and do everything they can to make the situation easier for me (and be calm and supportive during my rare “I hate my life” moments). I truly appreciate it. At the same time, it has also thought me who are my real friends and who are not. There are some people who I always thought I am good friends with, but whom I almost never (or haven’t) hear(d) during the hardest time of my life. And some others, who I used to never hear from, but now often catch up and give all their support. Having cancer has shown me my “true friends.”

k9lan

  • Do not take life for granted – I know that if I would have been born and diagnosed with my type of cancer few decades ago – knowing its aggressiveness, I would be dead by now. This is something I discover myself thinking about quite often, hence has definitely made me enjoy and appreciate things much more. I used to live in the future if you can say that, always used to make plans many months/years ahead and was never fully in present. Knowing that thanks to modern (research) and medicine I am alive (and hopefully will be for many many many years), I should enjoy every moment that I’ve been given and every day should be taken as my last. I’ve noticed that even when I’m just going for a walk, I enjoy it much more. I  enjoy the freshness of the air, the smell of the eucalyptus trees, seeing the pretty colourful birds flying by. Simple things in life are the most important. You should never take ANYthing for granted as it can disappear or taken away fairly easily. I’m a perfect example on how fast things can change.

I think that is all I can think of at the moment. I am sure it has and will taught me much more, but so far these are the main things I’ve learnt and will take with me after I’ve overcome this challenge and face others during my journey in life. I hope you enjoyed reading about this “little lesson I’ve learnt.”

Xoxo

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s