“Sleeping Beauty?!”

Jälle veidi pikem paus jäänud ja pole mõtet vabandada ka. Eelmise nädala esmaspäeval algas 3 keemiaravi tsükkel ja tõesti iga korraga tunnen rohkem väsimust. Väsimust, mis tähendab, et lamad voodis ja üritad magada, aga kui ärkad oled 3x rohkem väsinud kui enne.

Eriti seekord kuna keemia doose tõsteti ühe ühiku võrra. Sellel nädalal ma olen maganud vähemalt 75% ajast. Tunnen siiralt kaasa ja suur respect neile, kes võitlevad kroonilise väsimusega – minu väsimus vähemalt ütleb “daduda” mulle mõne aja möödudes. Aga mis siin viriseda, eks oligi ette teada, et see protsess on kumulatiivne ja jalutuskäiguga pargis päris võrrelda just ei anna.

14087269_10210188115958816_1678493585_o

Steroidinägu fake-smile’ga

Mis siis veel juhtus? Lisaks keemiaravi kõrvalmõjudele läks veidi kehvasti ühe keemiaravi õega, kes PICC liini puhastades selle liiga palju välja tõmbas – 2.5cm! Mis põhimõtteliselt tähendab, et liin ei olnud korralikult enam südameveenis, kus ta olema oleks pidanud ja järgmiseks tsükliks on vaja uus liin teise kätte panna. Esitasin kaebuse ka, kuna ideaalis see liin saab olla paigal kuni 12 KUUD, minu oma oli ainult 6.5 NÄDALAT! Kui mäletate, siis kirjutasin, kui jube kogemus see paigaldamine minu jaoks oli – absoluutselt ei taha uut liini, mkm.

Ja VEEL? Väsimusele ja PICC liini probleemidele lisaks sain reede õhtuks/ööks “toreda” üllatuse – üks keemiaravimitest (Cyclophosphamide), on suhteliselt kuri oma kõrvalmõjude poolest ja seekord kahjuks andis oma kurjusest mulle märku ka. Tere, põiepõletiku tunne! Mul noorena oli suhteliselt tihti põiepõletik, seega enamvähem aimasin, mis mul viga on. Ja keemiaravi ajal iga väiksemgi infektsioon võib ruttu palju hullemaks (loe: eluohtlikuks) muutuda, siis kell pool üks öösel võtsime ette teekonna EMOsse. Reede õhtu ja EMO ei ole just kõige ilusam kombinatsioon kui aus olla, aga minu õnneks keemiaravi patsiendid saavad “VIP kohtlemist” ja esimesena arsti jutule, seega ootama pidin ainult …1 minuti. Tehti teste, võeti verd. Tulemus: põiepõletiku varajane staadium. Pidin hommikuni haiglasse jääma, et kindel olla, et muud jampsi ei arene ja samal ajal sain veenikaudu kotitäie antibiootikume, mis enesetunde õnneks hästi ruttu paremaks tegid. Lisaks sain veel suukaudseid antibiootikume järgnevaks 5ks päevaks. Igaks sajaks juhuks.

See postitus oli nüüd veidi..negatiivsem kui tavaliselt, aga samas, olgem reaalsed ja mis siin ikka ilustada – kõik ei ole alati lust ja lillepidu. Kahjuks. Vähemalt on praeguseks hetkeks pool keemiaravi läbi ja kui kõik edaspidi plaanipäraselt läheb, siis vähem kui kahe kuu pärast olen ma juba “taastumas.”

AGA veidigi positiivseid uudiseid selle kõige negatiivse juurde – KT uuringu põhjal, mis tehti augusti alguses, on paharet (nagu mu emme ütleb!) mu rinnakus peaaegu kadunud (peale 2 tsüklit 6st), ainult paar cm on järel esialgsest 10cm-st. Nägin võrdlust ka kahe pildi vahel. Suhteliselt wow, mis mul seal esialgu ikka kasvamas oli.

Samas see andis kohe kõvasti lisamotivatsiooni, et edasi rühkida ja kõrvalmõjudest üle olla, et varsti saaks olla jälle maailma kõige tervislikum-Marit.

Last Monday I started the 3rd cycle of chemotherapy and I sure can feel it, especially because the chemo doses were increased by one level. It definitely has this cumulative effect on your body (my body?) and it definitely is no walk in the park. With each cycle I have felt slightly more tired. So tired that I just lie in bed all day and try to sleep. And then I wake up and I am even more tired than before. Honestly, I think I slept like 75 % of the time last week (and weekend..and today). But I feel that it is gradually getting better now again and should be back to normal in a couple of days and then in 2 weeks it starts again. I truly feel sorry and have such a huge respect for people with chronic fatigue syndrome – at least my fatigue will pass in a couple of months and will be just a memory of a tough time. Not so easy for them.

But other things happened during the week… remember the PICC line that was inserted in my arm for the duration of the chemotherapy to administer the drugs and I had so much pain and horror during the process? Well, it’s gone now. During a regular clean-up, chemo nurse managed to pull it out by 2.5cm, so it obviously dislocated in my body and have to get another one inserted in a week or so. Normally the line can stay in up to 12 months, mine was in only for 6.5 weeks…I felt obliged (though a bit guilty) to file a complaint against the nurse, to make sure others won’t have similar experience to mine as it is totally unnecessary and avoidable.

So what else? On Friday, I got the last drug (Cyclophosphamide) administered at the hospital and this drug is known for being evil. Evil, because it has many side effects. Unfortunately I experienced one of them… it was all good during the day, but by the evening I got this terrible feeling that I know what it is and I’ve had multiple times before when I was younger – too much information: bladder infection. As during chemotherapy any tiny infection can develop into something much worse we decided to go to the hospital around 1am FRIDAY night. Emergency Room on Friday night – not the nicest environment to be. Luckily enough, as a chemotherapy patient, I get priority and was able to see a doctor in only couple of minutes. They took some blood, did some tests and were pretty clear that I was in early stages of bladder infection. Got some IV antibiotics, which worked so quickly and had to spend the night at the ER, just in case.

This post sure is pretty negative, but  then again, let’s be realistic, not everything is always so shiny as it seems. Unfortunately. But on a good note, I’m halfway done with my chemotherapy and if everything goes according to plan, I will be finished with it in less than 2 months!

ACTUALLY, some extra positives into this negativity also – if you remember, I had CT scan in early August, and it showed some pretty good results. The chemo sure is working as the mass in my chest has gone from 10cm originally down to only couple of cm after 2 cycles out of 6. I saw the comparison between the two images (before/during), and wow, it was so massive! Getting these news gave me so much motivation to push through despite the nasty stuff, because I have something amazing to look forward to – almost like a new beginning, clean canvas – a new healthy me.

Xoxo

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s