What’s been up?

Ma olen viimastel päevadel päris mitu sõnumit saanud, et kas kõik on ikka OK ja miks ma mittemidagi blogisse kirjutanud ei ole… olen ikka elus ja “terve”, seega lihtsalt häbi-häbi-häbi, aga ma olen nii laisk. Igapäev mõtlen, et peaks kirjutama ja siis jälle lükkan edasi. Peaks endale mingi graafiku paika panema, siis võib-olla kirjutaks tihedamini ka.

Võib-olla laiskusele lisaks on asi selles ka, et lisaks praktikale otsustasin ma hakkata tegema “Noorsootöö” diplomit, mille tegemine eelduste kohaselt võtab aega kuni 1 aasta ja sisaldab nii teoreetilist (19 ainet) ja praktilist osa (~200 tundi)…osad kindlasti mõtlevad, et ma olen hulluks läinud, aga mulle lihtsalt ei meeldi “niisama kasutult istuda” ja see aitab mu aju veidikene rohkem töös hoida (ja uusi asju õppida). Ja selle diplomi omamine on Austraalias noorte inimestega töötades suhteliselt vajalik…lisaks muudele erialastele ülikooli diplomitele. Kes veel ei tea, siis tahan erialaselt töötada seadusega pahuksisse sattunud (marginaliseeritud) noortega. Teen kunagi hiljem pikema postituse antud teemal, kui olen teooriat ja  praktikat mõlemat juba teinud.

Viimasest postitusest kui juuksed 6mm pikkuseks lõikasime on möödas veidi üle kahe nädala ja hetkeline olukord on selline, et tasapisi kiilanen. Iga päevaga ikka kukub neid pisikesi juukseid välja, aga tundub, et neid on miiiiljoneid, sest päris palju on ikka alles ka. Kulmud-ripsmed on kenasti alles veel, õnneks.

 

Kaks kiilaspead / Two baldies. Sorry for the blurry picture!

 

Vahepeal sai ka hematoloogi juures käidud, kes on asjade praeguse kuluga väga rahul. Nagu mainitud, siis minu keemiaravi on väga individuaalne (doosipõhine) ja esimene tsükkel oli nagu veidikene katse-eksitus-meetod, et näha, kas suudavad täppi panna mis minu jaoks ideaalne doos on  – JA SAID. Tsükli 11ndaks päevaks olid mu valged verelibled põhimõtteliselt nullis ja 14ndaks päevaks olid kenasti vajalikule tasemele tagasi roninud. Kui valged verelibled oleksid liiga kõrgel olnud, siis oleks seekord pidanud doosi tõstma (kogu asja mõte on valged verelibled nullilähedaseks saada), aga minu doos jäi täpselt samaks nagu esimesel korral. Seega – 25ndal juulil hakkas teine keemiaravi tsükkel (5 päeva) ja kõik läks jällegi tavapäraselt, erilisi kõrvalmõjusid ei olnud, v.a. juuuube väsimus esimesel kolmel päeval peale keemiaravi lõppu, mis nüüdseks taastunud on ja tunnen end suhteliselt hästi.

Teise tsükli esimene päev / first day of the second cycle

 

Eelmine kord jäi tegelikult mainimata, et lõppude lõpuks (kuigi arvasin, et pääsesin…) sain ma ikka seda jubedat kondivalu tunda, mis see valgeid vereliblesid kasvatav süst tekitab – 2 päeva valutas mu alaselg NII jubedalt, et isegi valuvaigisti ei aidnud. Seekord tean seda valu oodata ja kui kõik läheb samamoodi nagu eelmisel korral, siis peaks see valu algama homme (neljapäeva) õhtul ja lõppema millalgil keset laupäeva. On mida oodata, eks. Pidupidu.

Keset keemiaravi nädalat otseloomulikult oli mu 27 sünnipäev. Lähedased teavad kui hull ma oma sünnipäeva järele olen (hakkan juba mitu kuud ette päevi lugema!) Rumal laps nagu ma olen, unustasin ma arstitädidelt küsida, et kas klaasi veini ikka sünnipäeva puhul juua võib (eeldasin, et tegelikult ei tohi ikka küll kuna keemia ju tilkus samal ajal) ja tähistasin siis sünnipäeva hoopis greibimahlaga, haha. Päev iseenesest oli tore, kuigi ilmselgelt totaalselt teistsugune kui ma eales ettekujutanud oleksin. Aga see eest sain maailma kõige toredama sünnipäevakingi – jalgratta! Kolime uue aasta alguses teise linna (wuhuu, kuhu küll?!) ja seal saab jalgrattaga ringi sõita olema ülivinge!

Minu uus armastus / My new lover

See nädal on mul totaalne kodusistumine jällegi – verelibled on madalad, seega rahva sekka minek on ei-ei-ei. Õnneks sajab sellel nädalal suhteliselt palju vihma niikuniii, seega ei tunne end väga süüdi, et toas istuma pean. Ahjaa, homme tegelikult pean haiglasse minema, tehakse uus KT uuring, et näha kas ja kui palju mass rinnakus vähenenud on. Loodan, et on kasvõi natukenegi, sest see tähendaks, et saaks nende verevedeldavate süstidega lõpetada…aga eks teisipäeval kuuleb hematoloogi käest täpsemalt.

Loodan, et oli veidikene huvitav lugeda, mis vahepeal toimunud on. Mul tegelikult üks huvitav postitus ühest vingest asjast, mis eelmisel nädalavahetusel tegin lähipäevadel tulemas, nii et…oodake!

I’ve received quite few messages in the past few days asking if everything is OK with me and why haven’t I posted anything in my blog. I am still alive and kicking..the only legitimate reason why there’s no new posts is, in all honesty, my laziness. Every day I think that I should write something, but then I don’t, again. I think I need to create a schedule or something, maybe helps me to write more often.

Maybe also part of my laziness is the fact that in addition to the internship, couple of weeks ago I also started doing a Certificate in Youth Work. It should take approximately 1 year (19 subjects, ~200h work placement). Some people probably think that I’ve gone insane in the brain, but in reality – I don’t like to sit around and “do nothing.” I like to keep myself at least a little bit productive if I can and keep my brain active. Also, if you want to work with young people in Australia, you kind of need this certificate to get a job (in addition to your fancy-pancy university degrees). In case some people don’t know – as a career, I aim to work with (marginalised) youth in the criminal justice system. Perhaps I will make another post on the topic sometime later.

Ok, back to business. It has been more than 2 weeks since my last post when we shaved my hair to 6mm – I STILL HAVE SOME HAIR LEFT. Although these tiny hairs fall out on daily basis, it feels like there’s millions of those, because I still have lots left! Luckily, no changes with my eyelashes/eyebrows – all there, set in stone, I hope.

Meanwhile, I also saw my haematologist who is satisfied how things are progressing. As I mentioned earlier, the chemotherapy I get is quite individual by being dose-adjusted. First cycle was a little bit like “an experiment” to see whether the doses they gave me are suitable to lower my white blood cells to a necessary (low) level. And they were! By day 11, my white blood cells were almost 0. By day 14, they were back to normal. If they wouldn’t have gone to 0, doctors would have had to raise the doses, but this time it wasn’t necessary. Wippii! The second cycle started on the 25th of July and everything went similarly to the first cycle. No major side effects, just slightly (or a LOT) more tired during and the first three days after the chemo finished. But now I am almost back to normal and feeling pretty good.

Ah, actually I forgot to mention last time – although I hoped I escaped the bone pain that is supposed to come with injections that raise white blood cells – I DIDN’T…I had such a horrible pain in my lower back for 2 days that even painkillers didn’t help. It was impossible to be in any position whatsoever. If everything goes according to the “plan,” I should get the pain tomorrow (on Thursday) and it should be done by Saturday afternoon. Something to look forward to, not.

And of course the most important thing – in the middle of the 5 days of chemotherapy – was my 27th birthday. My most closest know how important MY birthday is to me (I normally start the countdown many months ahead, embarrassing, you might think…). I was planning to ask the chemo nurses whether I can have a glass of wine on that day, but of course I forgot, so had to drink grape juice instead. Very classy. But the day itself was nice, as nice as it can be under the current circumstances AND I got the most awesome birthday present ever – a bicycle! Will go for a longer spin next week… It is the perfect present mostly because we are moving to a new city early next year…to a city, which is perfect for a bicycle-ride!

This week I’ll be sitting indoors once again to keep all the nasties away. Though will be going to the hospital tomorrow for a CT scan to see whether/how much the mass has shrunk after 2 rounds of chemo. Fingers crossed that it has at least a little bit – meaning I can stop these annoying blood-thinner-injections! Will meet with haematologist next Tuesday, so will know more then.

I hope this post was at least a little bit useful and interesting. I have an interesting post saved in the draft that I need to update a little bit – should be published in the next few days!

Xoxo

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s